Fade into me

Jou Raffas.

Aeg lendab kui rakett. Mäletan alles eelmist aastavahetust ja eelmiseid jõule, kuid nüüd on juba tänased jõulud peetud ja aastavahetus vaid mõne päeva kauguselt.

Mõtlesin, et oleks õige aeg lõppevat aastat natukene meenutada, mida ma sealt endaga tarka kaasa võtan ja mis jääb ajalooks.

Jah, ma hakkan teile muidugi siin nüüd kuu-ja kellapäevaselt kirjutama asju. Aus olles, siis aasta algusest ei mäleta ma eriti tuhkagi, järelikult ei olnud midagi meeldejäävat selles, vb oli, aga ikka ei mäleta. Mõll hakkas kindlasti pihta suvel. Kui ma ütlen, et ma ei jäänud suvega rahule, siis ma valetaks, aga täiesti ideaalne see ka polnud. Põhjus on lihtne, tollel ajal oli natukene kurb vaadata, kuidas tähtsad inimesed on oma koolid lõpetanud ja hakanud otsima seda oma õiget värki, kelleks saada või mida teha. Paljud läksid seda Tallinnasse otsima, paljud mujale.Muidugi sellistega, kes on ikka tõelised, ei ole vahet kui kaugel nad on, nad on siiski nii lähedal ja alati olemas. Suvi läks iseenesest linnulennult, Tallinnas olin perioodiliselt, siis via Baltica sõidsin läbi, Saaremaal oli ühe osa ja Tartus ka, põhiliselt ainult Juuni. Jaanipäev möödus Lemmel. Tuli september ja sügis irvitas juba vaikselt otsa. Siis hakkas kool, ühe perioodi ja peale seda 2 perioodi praksi, mis nüüd paar nädalat tagasi läbi sai. Koolist ma väga siin rääkima ei hakka, küll kunagi kuulete, sellele tuleb eraldi sissekanne pühendada.

No ja nüüd tuleb blogi nael, asi mida poleks sellest aastast ise ka uskunud. Ma tutvusin ühe kuradima hea tüdrukuga.* Kindlasti paljud teavad seda tunnet, et kui sa näed kedagi ja tunned, et sa pead ta saama, no matter what, teed sa kõik selle jaoks. No vot, mind tabas ka see. Mis seal enam mõelda oli, nüüd tuli endast totaalselt maksimum anda, seda sõna otseses mõttes.

*Kuradima hea tüdruku defineerib minu leksikonis sellist tüdrukut, kelle nimel tasub pingutada, kes on seda väärt ja kelles on midagi, midagi rohkemat kui lihtsalt puhas ilu. Girl with attitude, iga jahimehe unistus.

No ja võin õnnelikult õelda, et minu pingutused kandsid vilja :)

Kallis kui sa seda loed, siis mulle tehtud Present of the year 2011 kuulub sulle.

If you were food, you'd definitely be a cutie pie

Talvest ei ole mul midagi kirjutada, seda pole lihtsalt. Välitermomeeter näitas täna päeval maximum 10.2 kraadi sooja, wtf, avame taas rannad !

No mida ma oskan kokkuvõtteks selle aasta kohta õelda, Euro sucks, sõbrad äitäh teile, teieta ma ei saanud aastal 2011 ja ilma teieta ei saaks ka aastal 2012, head mälestused võtan kaasa, mõned halvad teod ka, mis vajavad parandamist. Kokkuvõtteks jään üsnagi rahule, mul on hetkel kõik olemas mis ma vajan.

Teile soovin ilusat ja meeleolukat aasta lõppu, nautige seda. Uueks aastaks soovin püstitatud eesmärkide täitmist ja jääge alati iseendaks. Nautige elu, sellel ei ole kordustrükki !

Olge tublid ja kohtumisen jälle uuel aastal.

Lugu, mis jääb 2011 meenutama:

The Wise Men

If ever there is tomorrow when we're not together.. there is something you must always remember. you are braver than you believe, stronger than you seem, and smarter than you think. but the most important thing is, even if we're apart.. i'll always be with you. Nende kuldsete sõnadega alustaks ma oma järjekordset blogi sissekannet. Aeg lendab, aastad mööduvad ja kõik loksub paika. Lugesin oma eelnevaid blogi sissekandeid sõpradest ja suhetest. Hämmastav kui palju kõik tegelikult muutunud on, kuidas kõik on leidnud oma raja, uued tuttavad, järele on jäänud vähesed. Naersin selle üle kui tundlik oma selliste asjade vastu kunagi olin, aga aeg muudab kõike, ka inimesi. Olen hakanud aru saama sellest, et see kõik on paratamatus, eks siis nii on elustsenaariumisse sissekirjutatud. Targem oleks nautid seda, mis sul on, mitte seda, mida sul pole. Vähemalt mina kavatsen küll nii teha, ei tea kuidas teiega lood.

Inimesed, uskuge endasse. Tehke seda ka siis, kui mitte keegi teine seda ei tee. Ärge kartke ebaõnnestuda, sest tavaliselt edukas inimene ei õnnestu esimesel katsel.

Miks ma seda räägin?

Põhjus on selles, et ma olen kuulnud inimestel hästi palju huvitavaid ideid, plaane ja unistusi mille täitmisesse nad ise väga ei usu. See ei ole tegelikult nii. Unistus ongi asi, mis viib sind sihile, mis motiveerib sind alati tõusma ja edasi liikuma. Ei oleks ju mõtet kõndida tunnelis, kui sa ei usu, et lõpus ootab sind valgus. Dreams are meant to come true.

Rääkides unistustest, siis paljastan ühe enda oma. Loen hästi palju reisiblogisi, vaatan hästi palju reisivideosi, kõike seda sellepärast, et kunagi ise minna Ümbermaailmareisile, mööda merd. Kõlab kosmiliselt, aga see on asi, mille poole ma hakkan töötama. Mina usun sellesse. Kindlasti ei teeks ma seda üksi, ideaalis võiks olla see koos sõpradega, sellistega, kellega ma ka 60 aastasena pubisse läheks, klaas konjakit võtaks ja vaataks tagasi oma nooruspõlve aegadesse.

Üks inimene võib muuta tervet su maailmapilti. Ma olen kindel, et te teate seda isegi, aga lihtsalt mainisin ära. Sellest võite järeldada, et mul läheb hästi, olen õnnelik ja rahul oma eluga, loodan, et teil on sama seis :)

Kuna lund ei ole veel, siis talve meeleoluks jätan teile siia kuulamiseks ühe hea loo. Bieberi fännid, võite juba ALT + F4 vajutada. Mulle see meeldib ja see on põhiline.

Ciao.

Kõik või mitte midagi

Tere

Pole vist korralikult blogi sellel aastal täiendanudki, asi on kõik viitsimise ja aja taha seisma jäänud. Täna, 4.september 2011 on tulnud see tunne, kus oli kohe tahtmine seda täiendada.

Ei hakka kirjutama siin asjadest, kuidas läheb, mida teen jne, läheb normaalselt, loodan, et teil ka.

Tahan rohkem rääkida sellest, mis mind on tugevasti viimasel ajal häirinud.

Õeldakse, et tee sõbrale teene ja unusta see, kui tema sulle teene teeb, siis jäta meelde. Nii olen minagi käitunud, aga paraku tupikusse sellega jõudnud. Eelmisel nädalal oli selline tunne, et lihtsalt ei olegi enam ühtegi inimest, kellega oleks võimalik või kellega tahaks rääkida, peale ühe inimese, Laura, äitäh sulle, et ära kuulasid. Sa oled priceless minu jaoks!

Nüüd tekib teil kindlasti tunne, et ma olen mingi kass, halaja või üliemotsionaalne inimene. Jah, see viimane võib isegi tõsi olla, vähesel määral. Ma olen lihtsalt inimese, kes hoiab sõprust au sees ja pettun, kui mind reedetakse või unustatakse. Ma olen ise vahel teinud vigu, sellest aru saanud, vabandanud või teinud kõik, et sellele olukorrale eelnev taastada, käitun vahel viimasen mu**ina, tunnistan ka seda, kuid keegi pole perfect ju. Aga eelneva nädala olukord oli küll ikka trööstitu, kõik tundus nii kadunud, sest viimasel ajal on tähtsad inimesed minuga rääkinud vaid siis, kui neil midagi vaja on. Eks see on ennegi nii olnud, aga cmn, asi peaks olema teen sulle teen, teinekord aita mind, aga kus sa sellega. Ma ei ole kelleltki abi saanud, kui mul seda vaja on läinud, viimasel ajal just. Aga mõnesmõttes ma tänan teid, et te seda teinud pole, olen ise lõpuks endaga ilusti hakkama saanud ja saan ka edasi. See on mind ainult tugevamaks teinud ja edaspidi ei näe ka mina mõtet aidata neid inimesi, kellelt mina abi pole saanud :)

Aga olge tublid ja ilusat uut kooliaastat, jääge kuldseks mu sõbrad ;) !

3.03.2011

Tahaks midagi õelda, kui oskaks seda sõnadesse panna

Tere jälle,

Minu suurimad vabandused, et ma ei ole siia pea kaks ja pool kuud midagi postitanud. Tõesti lihtsalt ei ole seda õiget hetke olnud ja tunnet, et võiks nüüd midagi teada anda. Ma ei ole see niiõelda rutiinne postitaja, kes teeb päeval midagi ja õhtul lendab netti, avab blogi ja hakkab kirjutama: "Kallis blogi, täna ... bla bla bla jne," ma ei viitsi lihtsalt nii.

Eks ma proovin siis oma kahte kuud kuidagi teistmoodi kokku võtta. Esmalt on enamuse aja võtnud sellest praktika, aga seegi sai eelmine teisipäev läbi ja nüüd vaba kuni 7.märtsini :)

Nende paari kuu sees on olnud mõni mõttetu pidu, mõni hea ja mõni maiteagi, lampi olemine. Igatahes ei istu enam selline asi ka mulle. Veel olen ma teinud selgeks endale, kes on mulle tähtsad ja kelle nimel tasub pingutada, tunnistada oma vigu ja vahel ka järele anda. Jõudsin järeldusele, et sellistest on suht suva, kes vilgutavad mõttetuid sõnu, hädaldavad ja proovivad mingeid mõttetuid vabandusi koguaeg leida, head teed teile. Kui teie ei viitsi, siis ei viitsi ka mina.

Praegu tänan Laurat, kes mu tuju alati üleval hoiab, isegi praegu, ajab mulle mingit vigast, et tal kuum tunne.

Laura ütleb (20:36):

niii kuum on tunne, see haarab kaasaaa

Selle ajaga olen õppinud austama inimesi, nende arvamusi ja tahteid. Ei viitsi teha enam tühjast tüli, ma tahan ometigi elada ja seda tahavad ka teised ja ma ei tohi neile hinge sittuda iga mõttetuse eest. Cmn, me lähme seda teed vaid korra. Ma ei viitsi näiteks enam inimestega erilist vaieldagi, kuigi kunagi olin selles kunn. Eks igale inimesele jäägu tema arvamus, ma ei saa sellest tavaliselt mingit kasu kui ma seda muuta üritan, jäelikult jooksen peaga vastu seina.

Oma targutamise proovin ka enda teada jätta, kui seda vaja just ei ole. Ninatargad ei meeldi ka kellelegi, sest isegi mulle ei meeldi kui keegi mu sõnade tähti närib.

Mul erilist tarka teile muud polegi midagi õelda või soovitada, elage lihtsalt oma elu nii nagu saate ja õigeks peate ja saatke tumedasse kohta need, kes proovivad seda sinu eest teha. Neil oma lihtsalt liiga igav.

Paar head lugu ka teile

aaa, btw. ärge liiga kaua arvutis istuge, see pidavat peast soojaks tegema. Ei oska õelda kuidas :D

31.detsember aastal 2010

Aeg lendab ja märkamatult on kätte jõudnud aasta viimane päev. 2010 on tõesti lennanud linnutiivul ja märkamatult saavutanud oma Grande Finale.

Küsimusele mis oli tähtsamaks sündmuseks ja olulisemaks asjaks lõppenud aastal minu jaoks, vastaks ma selliselt: Kindlasti mina ise, see tundub esmalt egoistlik, aga tegelikkuses ei ole nii. 2010 oli murde aastaks mulle, ma suutsin korralikult selgeks teha, kes ma olen, mida ma tahan ja kuidas saavutada oma eesmärk. Võin julgelt õelda, et minu jaoks on lapsepõlv minevik, osa sellest küll elab minuga edasi, surmani, aga käes on aeg, mil tuleb ise endaga hakkama saada, loota endale ja vaid endale ja ega ma ei tahakski, et keegi mind aitaks, no peale mu vanemate. Ma kujutan ette, et paljud mõtlevad eelmist lauset lugedes umbes, et mis see vend arvab, et ta on nüüd täiskasvanu ja suur inimene, kuigi ise käitub vahel lapsikult. Ma võin olla lapsiks kui vaja, aga parem rõõmsalt elus läbi, kui olla omas mustas mullis ja surmtõsine, kui mingi asi pekki läheb, so what, ei hala, järelikult see pidigi nii minema ja sellest sai minevik.

2010 oli ääretult sündmusterohke, esmalt suvi ja see kogemus läänemerel, need toredad inimesed, keda ma seal kohtasin, see oli tore. Mälestused mis ma sõpradega kogusin lõppeval aastal, need on hindamatud, kogemused mis ma sain, samuti hindamatud.

Võib tundud nüüd, et 2010 oli ääretult positiivne minu jaoks, aga see ei olnud nii. Omajagu oli musta ka, aga ma ei hakka seda meenutama, milleks? Head asjad ma võtan uude aastasse kaasa, aga nende halbade asjadega ei ole seal midagi teha.

Eesti loobub kroonist, sellest on kahju, aga no, midagi teha ei ole ja ega sellel eurol midagi häda pole. Esimesed kuud inimesed vinguvad ja siis on see juba unustatud probleem.

Oma viimased Eesti kroonid kulutan ma täna kindlasti ära, need peavad saama väärilise lõpu ja Euroga tuleb puhtalt lehelt alata. Jumalaga EEK, a ei, mul on 1 kroonised veel, aga neid ma ei raiska. Need ma jätan endale ja kunagi kalli raha eest müün maha.

Uuest aastast ka natukene, mida ma sealt ootan ? Kindlasti kordaminekuid, põrumisi, mis õpetavad ja taevast alla toovad ja parimat inimestele, kes mu ümber, et teilgi uus parem tuleks, kui vana !

HEAD VANA-AASTA LÕPPU JA HEAD UUT AASTAT ! saluut

24.12.2010

Häid Jõule ja meeleolukaid Pühi sõbrad ja seltsimehed !