Pole vist korralikult blogi sellel aastal täiendanudki, asi on kõik viitsimise ja aja taha seisma jäänud. Täna, 4.september 2011 on tulnud see tunne, kus oli kohe tahtmine seda täiendada.
Ei hakka kirjutama siin asjadest, kuidas läheb, mida teen jne, läheb normaalselt, loodan, et teil ka.
Tahan rohkem rääkida sellest, mis mind on tugevasti viimasel ajal häirinud.
Õeldakse, et tee sõbrale teene ja unusta see, kui tema sulle teene teeb, siis jäta meelde. Nii olen minagi käitunud, aga paraku tupikusse sellega jõudnud. Eelmisel nädalal oli selline tunne, et lihtsalt ei olegi enam ühtegi inimest, kellega oleks võimalik või kellega tahaks rääkida, peale ühe inimese, Laura, äitäh sulle, et ära kuulasid. Sa oled priceless minu jaoks!
Nüüd tekib teil kindlasti tunne, et ma olen mingi kass, halaja või üliemotsionaalne inimene. Jah, see viimane võib isegi tõsi olla, vähesel määral. Ma olen lihtsalt inimese, kes hoiab sõprust au sees ja pettun, kui mind reedetakse või unustatakse. Ma olen ise vahel teinud vigu, sellest aru saanud, vabandanud või teinud kõik, et sellele olukorrale eelnev taastada, käitun vahel viimasen mu**ina, tunnistan ka seda, kuid keegi pole perfect ju. Aga eelneva nädala olukord oli küll ikka trööstitu, kõik tundus nii kadunud, sest viimasel ajal on tähtsad inimesed minuga rääkinud vaid siis, kui neil midagi vaja on. Eks see on ennegi nii olnud, aga cmn, asi peaks olema teen sulle teen, teinekord aita mind, aga kus sa sellega. Ma ei ole kelleltki abi saanud, kui mul seda vaja on läinud, viimasel ajal just. Aga mõnesmõttes ma tänan teid, et te seda teinud pole, olen ise lõpuks endaga ilusti hakkama saanud ja saan ka edasi. See on mind ainult tugevamaks teinud ja edaspidi ei näe ka mina mõtet aidata neid inimesi, kellelt mina abi pole saanud :)
Aga olge tublid ja ilusat uut kooliaastat, jääge kuldseks mu sõbrad ;) !
