Mul ei ole palju vaja, kuid ma unistada võin
sellest kahju ei teki, selleks jumal mõtted tõi
Kas te olete kunagi mõelnud mis on elu, mis on elu mõte ja milleks me üldse elame ?
Me teeme oma esimesed sammud, me saame oma esimese hariduse, me saame oma esimese palga ja me teeme seda kõike mille nimel ? Selle nimel, et põhimõtteliselt meil oleks enne surma tegevut. Võibolla mõned ei jaga mu mõttemaailma, aga minu arust see on nii. Sest mõelge, kui me sureme, kas siis loeb palju meil asju on, kui suur on meie pangakonto saldo, kas meil on Bemm perse all või mingi vana Opel, see kõik lihsalt ei loe ju. Me sünnime, et surra. Nagu nõiaring.
Kuid seda kõikke võib muuta. Käid korralikult koolis, saad hea hariduse, saad hea töökoha, lood perekonna, saad lapsi. Siis on kõik teisiti. Sa elad sellele mis sind õnnelikuks teeb, siis ei loe ju ka kas sa sured kunagi või mitte, see on paratamattus, sa elad hetk korraga ja tunned sellest mõnu. Kõik see halb mis elus sul vahel ette tuleb ja sind jäädavalt ei murra on möödanik, polest takitusi millest üle ei saa ja kokkuvõttes hea kaalub halva üle ;)
Järelikult inimesed jagunevad kahte leeri, need kes elavad lihtsalt elu ära, need on need niinimetatud töönarkomaanid ja need kes ELAVAD ja võtavad igast päevast viimast(see ei tähenda seda, et sa pead iga päev pidutsema vms).
Ma olen ka ise aru saanud, kui habras tegelikult elu on. Üks hetk sa oled ja teine hetk võib sind mitte enam olla.
Selle jutu lõpuks tahakski tänada inimesi kes on mu ümber, äitäh, te olete parimad !
Elu EI TOHIKS olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem- külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: "Issver, milline reis!!!"
0 comments:
Post a Comment