Tume teisipäev

Hommikul ärgates oli vastik lõrts ja libe väljas, see viis tuju juba mitte mingisuguseks. Kooli jõudes see paremaks ka ei läinud. On hetked kui ma lihtsalt vihkan seda kooli, ma ei tahaks seal enam ühtegi tundi olla, mitte ühtegi sammu astuda. Ma tahaks, et mul oleks juba töökoht, ma tahaks sõltuda ainult iseendast juba :S Aga paraku on selleni veel aeg. Paraku pean ma veel seal koolis käima, aga ehk elab üle.
Ma igakord imestan kui palju võib üks tavaline ilm inimese olemust mõjutada. Kui päike paistab ja on ilus, siis tundub kõik nii normaalne, aga vihma ja musta ilmaga on nagu kõik nii kehvasti, tundub vähemalt. Veel imestan ma seda kui palju ma võin vahel asju ettekujutada, hämmastav lihtsalt. Vahel eksin, aga vahel panen täppi ja see on põhjus miks ma edasi seda tahes-tahtmatult teen. Teine põhjus on see, et tõesti, ma usaldan väga väheseid inimesi, ma ei tea miks see nii on, kas on mulle seda põhjustatud kuidagi või on see lihtsalt kinni minu iseloomus, aga see on nii ja jääb.
Mul on üldse väga imelik iseloom. Minust on raske aru saada, aga ühte ma ütlen, kui te kunagi saate, siis te mõistate miks ma nii teen või ütlen ja mida ma selle all mõtlen :)

Leidsin natuke aega tagasi ühe väga hea loo, võibolla see pole paljude muusikamaitsele, aga mis põhine, mulle see meeldib :)